Praegu on paigaldiste hoolduse ja kontrolliga seotud informatsiooni säilitamine vähereguleeritud. Hoolduspäevikuid hoitakse tavapäraselt paigaldiste juures paberkandjal, kuid nende täitmine on tihti väga erinev. Aktid, mis hoonete halduriteni jõuavad, on samuti erinevalt täidetud, mis teeb olulise teabe leidmise äärmiselt keeruliseks ning vahel isegi võimatuks. Lisaks on probleemiks ka nn akti täitmise teenus, mis tähendab, et aktidel märgitakse töö tehtuks, kuid tegelikult on hooldusteenus pea et olematu. Sealt sündiski idee digitaalsete hoolduspäevikute loomiseks, mis aitaksid ühtlustada nii hoolduspäevikute informatsioonitihedust kui ka aktide täitmise kvaliteeti. Mis on aga põhilised murekohad? Mis on ootused? Mis on eelised?

Üldiselt on reaktsioon digipäevikutele pigem positiivne – seda nähakse kui asjade loomulikku arengut, isegi kui paljud Päästeameri uuringus osalejad kindlat kasu ettevõttele välja tuua ei osanud. Põhiliseks hirmuks seoses digipäevikutega on praegu teadmatus, sest puudub selge ettekujutus, mida digitaalne hoolduspäevik endast kujutab ning kuidas see tulevikus tööd mõjutama hakkab. Viies hoolduspäeviku sellisele kujule, saaksid nii haldurid kui ka hooldusteenuse pakkujad efektiivsemalt informatsiooni vahetada ja sellele lihtsamalt ligi pääseda. Samas tekib küsimus, kas kõik, kes peaksid digitaalset hoolduspäevikut kasutama, on piisavalt digipädevad? See oli murekoht ka uuringus osalejate seas – kardetakse, et uut moodi hoolduspäeviku kasutamine eeldab uute ja keeruliste oskuste omandamist. Kusjuures on seesugune kahtlus digitaalse hoolduspäeviku osas nii halduritel kui ka hooldusteenuse pakkujatel. Kui haldurite murekohaks on digipädevus, siis teenuse pakkujad tahavad ka teada, kas digipäevikut saab täita hoolduse käigus või tuleb selleks pärast paigaldise hooldamist veel aega varuda. Üldiselt arvatakse, et sellise projekti läbiviimisel on erinevaid potentsiaalseid funktsioone ja ülesehitust mõistlik hooldustehnikutega kooskõlastada, sest just nemad peavad digipäevikutega kõige enam kokku puutuma.

Äärmiselt oluliseks peetakse ka seda, et süsteem oleks ühtne, riiklik ja aitaks peale Päästeameti ka tehnikute, haldurite ning hooldusteenuse pakkujate tööd mugavamaks ja efektiivsemaks muuta. Riikliku süsteemi eelis olekski just see, et informatsioonile on lihtne ligi pääseda, aktide ja hoolduspäevikute täitmise protsess on standartne ning ka informatsioon, mis neis kajastub on sama kvaliteediga. See tähendab suuremat mugavust nii haldurile, kes ei pea enam kõikides tema vastutusel hoonetes pidevalt hoolduspäevikuid kontrollimas käima, kui ka teenusepakkujale, kellel on lihtsam digipäevikutega informatsiooni säilitada ja uutel objektidel vajalikule teabele ligi pääseda. Selline süsteem aitaks ka lahendada väikse, kuid olulise probleemi, milleks on käsitsi kirjutatud aktide ja hoolduspäevikute puhul käekiri. Nimelt kurdavad haldurid, et kohati teeb informatsiooni mõistmise tohutult keeruliseks hooldustehnikute käekiri, mis oleks digitaalsete aktide ja päeviku puhul olematu mure. Ühtse ja üldise süsteemi all, mõtlevad teenusepakkujat ja haldurid aga seda, et riiklik süsteem ühilduks praegu kasutusel olevate süsteemidega. See on aga pea et võimatu, arvestades erinevade tarkvarade hulka, mida kasutatakse. Kuna tarkvarad ja oma versioonid digitaalsetest aktidest ja hoolduspäevikutest on juba olemas, siis ei soovita sellest loobuda, mis tekitaks ka topelttöö probleemi.

Vaatamata murekohtadele püsib siiski konsensus, et digipäevikud on oluline ning süsteemi loomisesse tuleks panustada. Samas tuleks aga olla ettevaatlik süsteemi loomega - kui digitaalne hoolduspäevik ei ole kasutajasõbralik, siis peavad kõik asjaosalised jätkama oma süsteemiga samal ajal ka uut süsteemi kasutades. Seega on digipäevikute puhul endiselt olulisteks küsimusteks kasutajasõbralikkus, mugavus ning ajaline efektiivsus, kuid tõenäoliselt saavad ka need lahenduse.

Informatsioon pärineb Päästeameti tellitud 2021. aasta uuringul: "Tuleohutuspaigaldiste hoolduste korraldamise kasutajauuring: üleriigilise digitaalse hoolduspäeviku kasutuselevõtu vajaduste kaardistamine".